Artur Simonyan kaitseb doktoritööd „Regional International Law in Eurasia“

10. juunil kell 10.00 kaitseb Artur Simonyan õigusteaduse erialal doktoritööd „Regional International Law in Eurasia“ („Regionaalne rahvusvaheline õigus Euraasias“).

Juhendajad:
professor Lauri Mälksoo, Tartu Ülikool
kaasprofessor Merilin Kiviorg, Tartu Ülikool

Oponent:
professor Sergey Sayapin, KIMEP Ülikool

Kokkuvõte:
Väitekirjal on kaks eesmärki: suurem ja väiksem. Doktoritöö põhieesmärk on uurida, kuidas Venemaa on üritanud nõukogudejärgses Euraasias struktuurselt konsolideerida ja kujundada eraldi regionaalset rahvusvahelist õigust, milliseid tulemusi see on andnud ja kuidas nõukogudejärgsed Euraasia riigid on sellele reageerinud. Väiksem eesmärk on arutleda, kuidas regionaalsel tasandil jõudude ühendamine võib rahvusvahelise õiguse tõhusat kohaldamist soodustada. 

Pärast ülevaadet erinevatest teoreetilistest raamistikest väidetakse esiteks, et rahvusvahelise õiguse teaduses ei ole kindlat regionaalse rahvusvahelise õiguse määratlust, mis tuleks heaks kiita või tagasi lükata. Rahvusvahelise õiguse uurimises eristatakse kahte liiki regionaalset rahvusvahelist õigust: vertikaal-apologeetiline ja horisontaal-utopistlik. Kui vertikaal-apologeetiline nägemus on seotud suurriikide poliitikaga ja on põhimõtteliselt imperialistlik, siis horisontaal-utopistlik käsitlus arvestab regionaalsete eripäradega. Selle eristuse põhjal on selge, et Venemaa püüdlused nõukogudejärgses Euraasias rahvusvahelist õigust konsolideerida on vertikaal-apologeetilised. 

Teise väite aluseks on tähelepanekud nõukogudejärgse Euraasia lõimimiseks loodud regionaalsete organisatsioonide õigusest ja sellest, kuidas Venemaa on rahvusvahelise õiguse norme ja põhimõtteid (väär)kasutanud, ning see ütleb, et Venemaa on püüdnud välja töötada uut õiguslike põhimõtete, normide ja diskursuste kogumit, mis oleks kooskõlas tema geopoliitiliste eesmärkide ja ideoloogiaga. Selles kontekstis on konkreetsemalt analüüsitud supranatsionaalsust ja ajalooliste õiguste kontseptsioone, mida Venemaa oma konsolideerimispüüdlustes kasutab. Venemaa on nendesse püüdlustesse kaasanud ka regiooni rahvusvahelise õiguse juriste. Kuigi vormiliselt on Venemaal õnnestunud moodustada Venemaa-kesksetes ühiskondlikes struktuurides tegutsevatest rahvusvahelise õiguse spetsialistidest eraldiseisev episteemiline kogukond, ei ole ta suutnud muuta neid Venemaa apologeetideks. 

Väitekirja lõpetuseks esitatakse arutlus sellest, kuidas regionaalset rahvusvahelist õigust saaks kasutada raamistikuna rahvusvahelise õiguse tõhusamaks kohaldamiseks nõukogudejärgses Euraasias. Desovjetiseerimisprotsessi vaatluse põhjal esitatakse järeldused põhimõtte uti possidetis juris euraasialiku tõlgenduse kohta.